4. Professionaalne areng
4. Refleksioon ja professionaalne enesearendamine
4.1 Õpetaja oma töö reflekteerimine ja enesearendamine
Oma tööle tagasisidet kogun nii jooksvalt kui õppeaasta lõpus. Minu jaoks on kiire tagasiside juba tunnikontrollide või kontrolltööde hinne. Kui klassis on hinded positiivsed, näitab see, et õpilased on vähemalt baasteadmised omandanud. Kui klassis on ka negatiivseid hindeid, mõtlen enda jaoks lahti põhjused, mis sellise tulemuseni võisid viia - kas õpilane on tunnis pidevalt kaasa töötanud, kas õpilasel on motivatsiooni antud tööd teha, kas mina olen teemat piisavalt selgitanud ja näitlikustanud, kas oleme õpilastega piisavalt ülesandeid lahendanud ja kontrollinud, kas saaksin antud teemat kuidagi muud moodi selgitada, kas on veel midagi, mida saaksin teha, et tulemused oleksid paremad. Tihti pärast sellist analüüsi küsin ka õpilastelt suuliselt tagasisidet, misk nende arvates tulemused sellised olid ning kas mina saaksin midagi paremini teha, et neil teema selgem oleks. Mõnikord saan õpilastelt tagasisidet, mis aitab edaspidi asju selgemaks muuta, mõnikord aga mitte.
Samas õppeaasta lõpus teen kõikides klassides lühikese küsitluse. Kirjutan tahvlile mõned küsimused, nt. mis oli sel aastal antud ainetunnis hästi, mis oli halvasti, mida mina õpetajana muuta või teisiti tah võiksin jne, ning lasen õpilastel neile vastata. Tihti saan ka nii mõne hea ettepaneku, kuidas mõnda asja edaspidi paremini õpetada. Näiteks meeldib õpilastele lahendada ülesandeid rohkem mänguliselt (nooremates klassides - 5.-6. kl) või rohkem eluliselt (vanemates klassides (8.-9. kl). Vastavalt sellele tagasisidele üritan järgmistel aastatel ka ülesandeid planeerida - näiteks lahendavad õpilased töövihikust ülesandeid, kuid mina mõtlen samal ajal välja elulisema ülesande ning kirjutan selle tahvlile ja lasen pärast õpilastel lahendada. Samuti lähtun töö planeerimisel Innove korraldatud põhikooli lõpueksami taustküsitluse tagasisidest.
Enda professionaalse arengu ja õppimisvajaduse kavandamisel tuginen enda sisetundele ning pakutavatele koolitustele. Koolitusi valides lähtun eelkõige teemast, mille puhul tunnen, et peaksin ennast rohkem koolitama või erinevaid teadmisi saama. Näiteks ei olnud ma esimestel õpetajaaastatel kindel, kas suudan õpilastele piisavalt tähelepanu pöörata just siis, kui neil on mingi mure - kas ma märkan murega õpilast ning oskan selles olukorras õigesti käituda. Selleks, et antud teema kohta rohkem teadmisi saada, läbisin Avatud Meele Instituudi poolt korraldatud "Õpetajate kooli" koolitusel. Seal sain Ene Velströmi ja Anu Partsi juhendamisel palju infot selle kohta, kuidas märgata õpilasi, kuidas neid kuuata, kuidas konflikte lahendada, kuidas olla erinevate osapoolte vahel vahendajaks jne. Minu jaoks oli see väga kasulik koolitus ning sain väga palju nippe ja juhtnööre, mida igapäevatöös kasutada.
Samas koolitusi valides lähtun tihti ka sellest, mis on minu roll koolis. Näiteks valiti mind meie koolis õpetajate esindajaks tööohutuse alal. Kuna tundsin, et mul ei ole piisavalt kogemusi ja teadmisi, mida see positsioon endast kujutab, registreerisin ennast esimesel võimalusel töötervishoiu- ja tööohutus väljaõppe e-koolitusele. Sealtki sain palju väärtuslikku infot, et antud positsioonis kolleegide huvide eest seista.
Lisaks väljaspool toimuvatele koolitustele osalen võimalusel alati ka majasisestel koolitustel. Näiteks korraldatakse meil üks kuni kaks korda aastas "Õpetajalt õpetajale" koolitusi, kus kolleegid teevad lühiülevaate oolitustest, kus nad on osalenud ja jagavad teistele soovitusi. Selle koolituse kaudu saingi ma teada "Õpetajate koolist". Samuti korraldatakse meil tuletõrjeõppusi ja esmaabikoolitusi, kus alati osalen, kuna need on sellised teemad, mida iga päev vaja ei lähe, kuid kui olukord nõuab, pean täpselt teadma, mida teha ja kuidas käituda, et õpilased ja mina ise koolis viibides viga ei saaks ja kõik ohutu oleks.
Enesearendamiseks kasutan erinevaid digikeskkondi, mida kooli haridustehnoloog tutvustab või soovitab. Igapäevases töös kasutan lisaks Stuudiumile ka EIS'i, eestikeel.eu, Kahoot.com'i, liveworksheets.com'i, YouTube.com'i jne, kus saab õpilastega teemasid korrata, ülesandeid lahendada või erinevaid teemakohaseid videosid vaadata.
4.2 Õpetamise ja õppimise uurimine ning pedagoogilise teadmuse levitamine
Üritan erinevaid haridusuuringute tulemusi oma töös rakendada. Näiteks täidan iga õppeaasta lõpus õpetajale mõeldud põhikooli lõpueksamite tagasiside küsitluse. Sama küsitluse täidavad ka õpilased ning hiljem saan üldise analüüsi antud küsitluse tulemuste kohta. Üritan neid oma edasise töö planeerimisel ka nendest tulemustest lähtuda. Näiteks kui õpilased on andnud tagasisidet, et nad on tunnis erinevaid õpistrateegiaid õppinud, plaanin nende õpetamist ka edaspidi. Samas pean silmas pidama, kas olen mingit strateegiat õpetanud rohkem kui teisi ning tean, et edaspidi pean rõhku pöörama ka sellele, et erinevaid strateegiaid õpetada võrdsemalt ning suunata õpilasi kasutama seda strateegiat, mis neile kõige paremini sobib, mitte seda, mida kõik teised kasutavad.
Haridusuuringute kasutamist oma töövaldkonnas olen teinud põhinedes erinevatele artiklitele ning klassis katsetamistele. Näiteks mainisin varem saadet "Maailma kõige targem rahvas", kus erinevad eksperdid räägivad erinevatest õppemeetoditest, mida klassiruumis tihti kasutatakse. Seal mainiti klassi ees esinemist, mida ka varem välja tõin, mis ei ole tihti just kõige parem variant. Mina olen oma klassidega kasutanud erinevaid meetodeid, nii seda, et õpilane tuleb klassi ette oma tööd esitlema kui ka seda, et õpilane esitleb oma tööd kohapealt. Kasutan klassides tihti mõlemat varianti kuid olen täheldanud, et õpilased eelistavad rohkem teist varianti ning on selle puhul aktiivsemad, rohkem vabatahtlikult valmis oma tööd esitama ning tähelepanelikumad ka kaasõpilaste tööde suhtes.
Ma ei ole kindel, kas järgnevat saab otseselt haridusuuringuks lugeda, kuid olen paari aasta jooksul jälginud logopeedilist abi vajavate õpilaste õpitulemusi. Näiteks praeguses 6. klassis on kaks õpilast, kellele oli eelmisel õppeaastal, 5. klassis olles määratud logopeediline abi ehk nad pidid käima kord nädalas logopeedi juures. Üks õpilane käis antud tunnis kohusetundlikult kohal, teine mitte. Kuna 6. klassis on eesti keeles palju teemasid, mida õpiti ka 5. klassis, näen nüüd nende kahe õpilase tulemuste vahet. Õpilasel A, kes logopeeditunnis kohal käis, on tulemused paranenud, kuid õpilasel B, kes tunnis kohal ei käinud, on tulemused endiselt üsna samal tasemel isegi siis, kui talle on muid erisusi tehtud, näiteks on tal mõne töö käigus lubatud kasutada abimaterjale. Sama tulemust näen ka ühe praeguseks 8. klassi õpilase pealt (õpilane C), kes on pärist vene kodukeelega perest, kellele 5. ja 6. klassis määrati tugiteenusena logopeed. Antud õpilane käis igas tunnis kohal ja kinnistas vajalikke reegleid logopeeditunnis, samuti käis ta vajadusel konsultatsioonis veendumaks, et ta on teemast õieti aru saanud. Praeguseks see õpilane logopeedi ei vaja ning tema tulemused eesti keeles ja kirjanduses on märgatavalt paranenud nii hinnete kui suulise ja kirjaliku eneseväljenduse poolest. Sellest lähtuvalt julgen väita, et kui õpilasele on määratud mingisugune tugumeede ja ta seda ka kasutab, on selle tulemuslikkust näha ning õpilase enda sõnul on tal palju kergem, kuna tal on grammatikareeglid väga hästi selgeks õpitud: Samas kui õpilane talle määratud tugimeedet ei kasuta, ei muutu tihti ka tema tulemused ning vanemasse klassi jõudes läheb sellel õpilasel aina keerulisemaks ning siis ei pruugi ka muud õpilasele tehtavad erisused tema tulemusi oluliselt muuta.
4.3 Oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse heaolu tagamine
Vaimset, füüsilist ja emotsionaalset tervist hoian tasakaalus erinevatel viisidel. Esimesel aastal, kui ma koolis alustasin (2017-2018 õppeaasta), oli mul kooli poolt määratud mentor, kooli logopeed, kelle poole sain alati igasugustes küsimustes pöörduda ning kes oli mulle väga suureks abiks. Esimestel aastatel tegin ilmselt sama sammu, mida teevad paljud alustavad õpetajad ning üritasin kõiki tunde väga täpselt planeerida ning võtsin palju tööd koju kaasa, mistõttu venisid tööpäevad väga pikaks ning sattusid tihti ka nädalavahetustele. Eelmisel õppeaastal otsustasin aga, et ma ei võta tööd koju kaasa, seega olen vähemalt kaks päeva nädalas kauem koolis ja teen kõik vajaliku seal. Üritan sellest reeglist kinni pidada, kuid vahel avastan ennast siiski kodus kirjandeid parandamast. Samas teadvustan endale, et minu isiklik aeg on ka tähtis ning selleks, et mõtted tööst eemale saada, loen väga palju raamatuid, vaatan telekast palju populaarteaduslikke või ajaloolisi saateid, tegelen kunsti ja käsitööga, käin palju väljas matkamas, veedan aega sõprade ja perega ning üritan iga päev vähemalt 30 minutit mõõdukat trenni teha. Kaks aastat käisime kolleegidega ka koos rahvatantsu tantsimas, kuid erinevate riiklike piirangute ja distantsõppe tõttu jäi see mingi hetk ära. Praegu oleme teiste kolleegidega loonud väikese grupi, kellega käime koos jääaugus talisuplust harrastamas. Tunnen, et nellised pealtnäha väikesed asjad aitavad minu vaimset ja füüsilist tervist väga palju.
Meil on koolis väga ühtehoidev ja toetav kollektiiv. Ma ei ole mitte kordagi oma nelja ja poole tööaasta jooksul tundnud, et mul ei oleks kolleegide, juhtkonna või tugimeeskonna toetust. Mul on alati võimalik pöörduda mõne tugimeeskonna liikme, kas siis eripedagoogi, psühholoogi või logopeedi poole ükskõik millise küsimuse või probleemiga ning me töötame alati koos leidmaks parima võimaliku lahenduse. Olen antud personali poole pöördunud näiteks korralduslike küsimustega või siis, kui mõne õpilase pärast on mure tekkinud. Näiteks hiljuti märkasin, et ühe 7. klassi poisi õpitulemused ja jõudlus tunnis ei ole selline nagu varem, samuti tundus, et noormees viibib mõtetega rohkem mujal ning vajas tunni jooksul mitu korda tähelepanu suunamist tööle. Rääkisin oma tähelepanekutest psühholoogiga, kes soovitas mul lapse vanemate poole pöörduda ning nende loal õpilasega vestelda. Praeguseks on antud õpilane mõned korrad kooli psühholoogi juures käinud ning tundub, et sellest on juba kasu, kuna tunnis täheldan, et ta töötab rohkem kaasa ja ei vaata lihtsalt tühja pilguga aknast välja, samuti on antud noormees muutunud tunnis palju aktiivsemaks küsima ja küsimustele vastama.
Võin öelda, et sarnased kogemused on mul meie kooli juhtkonna ja kolleegidega. Alati saan nende poole pöörduda mistahes küsimuse või probleemi korral. Kolleegidega korraldame ka erinevatele klassidele koos üritusi, et õpilaste omavahelist suhtlemist soodustada. Näiteks 2017-18 ja 2018-19 õppeaastal olin vastavalt 8. ja 9. klassi klassijuhataja ning siis korraldasime 7. ja 8. klassi klassijuhatajaga oma klassidele mitu ühist väljasõitu näiteks Politseimuuseumisse, teatrisse, Rakvere linnusesse, Rootsi jne ning seejärel märkasime ka koolis, et kahe klassi õpilased suhtlevad omavahel palju rohkem. Praegu plaanime ühist väljasõitu minu 7. ja kolleegi 6. klassiga. Lisaks sellele, et saan alati ja igas olukorras pöörduda kolleegide poole, saan sama teha ka juhtkonnaga. Alati on nad valmis õpetajaid ära kuulama, vajadusel võimalikke lahendusi otsima ja nii edasi. Mul on siiani meeles, kuidas teisel aastal koolis töötades tahtsin minna reisile, millest kaks päeva langesid tööpäevadele ning õppealajuhataja ütles selle peale vaid, et muidugi võin ma minna, sest õpetaja on ju ka inimene. Selline suhtumine on meie kollektiivis läbiv ning mul on selle üle väga hea meel.
Kommentaarid
Postita kommentaar