3. Õpetamine

3.1 Õppija arengu toetamine

Tunde planeerides üritan arvestada õppijate erinevate huvide, võiteme ja vajadustega. Üritan õpilaste huve tunniteema selgitamisel või näitlikustamisel ära kasutada. Näiteks eelmisel nädalal rääkisime 5. klassi kirjaduse tunnis sugupuu uurimisest ja erinevatest viisidest, kuidas sugupuid kujutada ning sellesk palusin õpilastel oma vanavanemaid, vanemaid ja õdesi-vendi nimetada ning kujutada ennast 20 või 30 aasta pärast ning siis juba lastega. Õpilastel oli väga huvitav, mõlemas klassis töötasid õpilased aktiivselt kaasa ning tunni lõpus põhilisi asju korrates oli neil kõik meeles ja selge. Õpilaste võimetega pean igapäevaselt arvestama. Näiteks vaatan tundi ette valmistades üle teemad, mida järgmisel tunnil õpime ning mõtlen välja selgitusviisi, kuidas ka nõrgemad õpilased teemast aru saaksid, samuti vaatan üle kõik plaanitavad ülesanded ning vajadusel mõtlen jällegi läbi, kuidas kõikidele õpilastele ülesanded võimetekohaseks muuta. Lisaks pean mõtlema, milliseid ülesandeid annan õpilastele, kes saavad plaanitava töö kiiremini valmis.

Õpilaste vajadustega arvestamine kuulub jällegi igapäevatöö juurde. Minu ülesanne on iga tunni lõpus veenduda, et klassi aknad oleksid lahti, et järgmine klass saaks värskelt õhutatud ruumis õppida. Kui märkan, et õpilased on väsinud või töö ei suju harjumuspärases tempos, teen koos klassiga virgutuspause - lasen kõikidel õpilastel oma kohalt püsti tõusta ning näitan ise või näitab mõni õpilastest ette mõned lihtsamad harjutused, mida kõik järgi saavad teha, seda mõnikord vaid paar minutit, teinekord aga ka näiteks viis minutit, ning seejärel jätkame tööga.

Minu jaoks on väga oluline vältida üheülbalisi tunde. Pean olema võimeline igaks päevaks midagi erinevat välja mõtlema, et stimuleerida õpilaste kaasa töötamist ja motiveerimist. Samuti pean olema valmis õpilasi niiöelda lugema - aru saama, kas minu plaanitud tund ja meetod pakuvad neile huvi või peaksin seda muutma. Mõnikord muudan oma plaani kohe tunni alguses, kui õpilased klassi tulevad. Tihti selgitan õpilastele, mis plaan sellest tunnis oli ja nad pakuvad ise välja meetodi, kuidas kogu vajalik teema läbi võtta kasutades hoopis muud meetodit kui see, mida mina plaanisin. Seda teevad tihti mu 8. ja 9. klassi õpilased, kes tulevad tundi ning pakuvad välja, et lugemise ja kirjutamise asemel võiksid nad hoopis töötada antud teema läbi väiksemates gruppides ning sellele järgnevas rühmaarutelus. Olen märganud, et sellised õpilastepoolsed ettepanekud tagavad ka tulemused - õpilased on koostööaltimad, motiveeritumad, panevad rohkem tähele, töötavad teemaga rohkem süvitsi, seostavad seda tänapäeva või igapäevaeluga, toovad erinevaid näiteid, innustavad ja julgustavad üksteist arutelus osalema, pakuvad lahendusi jne. Seetõttu olengi valmis kuulama ja kasutama ka õpilaste ettepanekuid tunni läbiviimisega seoses, sest näen, et minu plaanid võivad olla küll proovitud ja töötavad, kuid õpilaste ettepanekud on samuti head ning tulutoovad nii õppeprotsessile kui õpilaste enda tunnetusprotsessidele.

Kuidas kogun andmeid õppijate arengu ja õppeprotsessi tõhususe kohta?

Andmeid õppijate arengu ja õppeprotsessi tõhususe kohta kogun hoides klassiga kontakti ning õpilasi ja nende tulemusi vaadeldes. Jällegi, kui märkan, et õpilastele mingi minu poolt plaanitud meetod ei sobi, kuulan nende enda soovitusi või plaanin õppeprotsessi jooksvalt ümber. Samas üritan õpilasi innustada jagama ka mulle tagasisidet, kui nende arvates midagi oli hästi või vastupidi, kui saaksin midagi paremini teha. Sellise tagasiside sain näiteks käesoleval õppeaastal oma 9. klassi õpilaste käest, kellele õpetan esimest aastat geograafiat. Ütlesin õpilastele õppeaasta alguses, et 9. klassi geograafia algab kliima teemaga, mis ei ole minu jaoks just kõige huvitavam, kuid kuna ülejäänud teemad on inim- ja majandusgeograafia, mis on minu jaoks väga paeluvad ja eelmisele õpetajale üldse ei meeldinud, olin valmis neile seda ainet andma. Esimese teemaploki tunnid põhinesid mul suuresti eelmise õpetaja koostatud ja minu poolt muudetud esitlustel ja õpikul, kuid inimgeograafia puhul meeldib mulle õpilastega rohkem arutleda. Pärast esimest inimgeograafia tundi detsembri alguses ütles õpilane A, et talle meeldis see tund palju rohkem kui varasemad, sest nad said palju rohkem kaasa rääkida ja mina suutsin teema huvitavamaks teha, kui vaid õpikus kirjutatu kokkuvõte. Minu jaoks oli see väga märkimisväärne kommentaar ning sain aru, et sellisel viisil tundide läbiviimine on ka õpilaste jaoks nauditavam ja motiveerivam.

Lisaks tagasisidele kogun andmeid ka õpilaste tulemuste põhjal, nende üldise rahulolu põhjal ning nende motiveerituse põhjal. Kui õpilaste tulemused on üle keskmise, saan aru, et minu poolt valitud meetod toimib ja sobib sellele klassile ning õpilastele ja saan sellega jätkata, kuid samas muuta tunnid erinevaks ja huvitavaks ning proovida ka uusi meetodeid.

Digitehnoloogiaid üritan enda tundides kasutada mõõdukalt. Neid peavad õpilased kautama näiteks erinevate ettekannete loomiseks, info kogumiseks, plakatite tegemiseks jne. Minu jaoks on digivahendite kasutamisel aga väga oluline see, et õpilased oskaksid lisaks info otsimisele seda ka kontrollida. Selle tagamiseks on minu üks tingimusi kõikidele õpilastele tihti see, et kui nad infot otsides satuvad näiteks Vikipeedia lehekülgedele, peavad nad seal leiatat infot ka muudest allikatest kontrollima ning pärast tõestama, millistest muudest allikatest infot kontrolliti. Samuti pean oluliseks õpilasi suunata refereerimise ja kokkuvõtete tegemiseni, et nad ei satuks olukorda, kus on internetist info leidnud ning selle lihtsalt oma töösse kopeerinud. Ning viimaks nõuan õpilastelt iga töö puhul, et nad viitaksid kasutatud materjalidele, seda ka piltide, jooniste, videode ja muu visuaalse materjali puhul. Selliseid väljundeid õpetades tagan selle, et igal tasemel õpilane oskab digivahendeid vähemalt algtasemel kasutada, infot kontrollida, sellele viidata ja seda esitleda. Samas annab see õpilastele piisavalt võimalusi demonstreerimaks oma individuaalseid oskusi digilahenduste kasutamisel.

3.2 Klassi/rühma juhtimine

Minu jaoks on väga oluline, et õpilastel oleks minu klassis ja tunnis hea olle. Selle saavutamiseks teeme õpilastega õppeaasta alguses suulised kokkulepped ning kordame üle üldised käitumisnormid. Samas hoian iga klassiga ka tundides kontakti. Kui märkan konflikte või pingeid, lahendame need enne tööle asumist, vahel teen seda individuaalselt konflikti osalistega, vahel arutame asjad läbi terve klassiga - see kõik oleneb pinge olemusest. Kiusamise või negatiivsete kommentaaride korral vestlen jällegi õpilasega individuaalselt, vajadusel kaasame ka klassijuhataja või tugimeeskonna liikme. Oluline on, et kiusaja saaks aru, et tema tegevusel on tagajärjed, et ta vabandaks kiusatava ees ning et sarnane käitumine hiljem ei korduks.

Samas pean meeles pidama, et õpilastega sõlmitud kokkulepped kehtivad ka mulle ning ka mina pean neist kinni pidama. Näiteks kui teeme õppeaasta alguses kokkuleppe, et kui kõik õpilased töötavad mingi kindla perioodi jooksul tunnis aktiivselt kaasa, neil on ülesanded tehtud, asjad kaasas ja klassis muid probleeme ei ole, saavad nad tunni ajal näiteks filmi vaadata, siis pean nendest kokkulepetest ka kinni pidama. Tihti märkavad sellisel juhul õpilased ise olukordi, kus nad ehk mõnest kokkuleppest kinni ei pea ning üritavad ennast kohe parandada, sest kokkuleppe preemia on nende jaoks seda väärt.

Grupi arengufaase klassi juhtimisel arvestan enamasti vaatluse põhjal. Näiteks kui olen 6. klassis käänete teema kordamiseks arvestanud vähemalt kolm ainetundi, kuid õpilastel on teema selge ja tulemused positiivsed juba kahe tunni järel, saan selle info õpilasi vaadeldes ning hinnates. Selle tulemusena tean, et saan järgmise teemaga edasi minna, kuna grupi jõudlus on suurem kui oli näiteks eelmisel klassil. Tähtis on, et hindaksin iga klassikollektiivi individuaalselt ning ei jääks vanadesse raamidesse kinni ainult sellepärast, et varasemate klassidega oli näiteks rohkem tunde ühe teema jaoks vaja.

Kõiki konflikte ei ole ilmselt ühelgi õpetajal võimalik märgata, sest mõnikord on need nii varjatud ja peened, et välispidiselt ei paista klassis või õpilaste vahel midagi valesti olevat, seda eriti praegu, kui paljud konfliktid leiavad aset näiteks sotsiaalmeedias. Küll aga üritan märgata, kui õpilane käitub tavapärasest erinevalt, hoiab teistest eemale, on kurvameelne jne. Sellistel puhkudel otsin õpilasega kontakti ning üritan välja selgitada, mis lahti. Vastavalt probleemile otsime ka lahenduse. Tihti hõlmab see erinevate osapooltega vestlemist, vajadusel tugimeeskonna, klassijuhataja, juhtkonna või lapsevanema kaasamist. Sellised otsused teen alati lähtuvalt konflikti spetsiifikast.

Meil on koolis väga kokkuhoidev ja toetav kollektiiv, kellega saame alati erinevatele asjadele ja teemadele koos tähelepanu juhtida. Seda ka näiteks kiusamise või koostöö puhul. Näiteks armastavad meil teatud vanuses õpilased mängida mängu, mis hõlmab teiste pinalite võtmist ja ära peitmist. Peitjate jaoks on see mäng, kuid õpilaste jaoks, kelle asju peidetakse, mitte nii väga. Seega anname kolleegidega sellistest asjadest üksteisele teada, et oskaksime selliseid mänge märgata, vajadusel õpilaste tähelepanu juhtida sellele, et kõikide jaoks ei ole selline mäng lõbus ning kaasata ka vanemaid oma lapsi suunama ja vastaval teemal ka kodus rääkima. Samuti saame alati paluda tugispetsialiste tunde läbi viima, et õpetada lastele vahet koostöö, mängu ja kiusamise, positiivse ja negatiivse vahel.

Esmaabi vajavas situatsioonis tegutsen vastavalt esmaabikoolitusel omandatule ning koolis kokku lepitud korrale.

3.3 Õppimise toetamine

Õppevormide ja -meetoditena kasutan eesti keele ja kirjanduse tundides näiteks juhitud lugemist, tekstianalüüsi, ennustamist (tabel - tean, tahan teada, sain teada), samuti näiteks autoritooli, esitluste tegemist, tööde ette kandmist, rühmaarutelusid nii gruppides kui terve klassiga jne.

Üritan õpilastele võimaldada õppimist puhtas, korras, tulutatud klassiruumis, suunan neid liikuma nii tunni ajal virgutuspause tehes, õues kui saalis, suunan neid omavahel suhtlema ilma nutiseadmeteta. Kui võimalik, korraldame tunde õues (sügisel ja kevadel), sel juhul on tunnid seotud rohkem liikumise ja individuaalse töö ning igapäevaeluga seostamisega ning vajavad rohkem paaris- või meeskonnatööd. Samuti kasutan võimalusel e-külalistunde või külalistunde muudes asutustes. Kõige hilisem näide sellest leiab aset järgmisel nädalal, kui läheme 9. klassiga Rahvusraamatukokku külalistundidesse.

Minu koostöö tugispetsialistidega on väga tihe. Logopeediga teen koostööd rohkem ainealaselt. Mina nö. sõelun välja õpilased, kellel oleks logopeedilist abi vaja ning ütlen teemad, millega klassis tegeleme ning logopeed tegeleb õpilastega enda tunnis sama teema kallal kuid erinevaid meetodeid ja individuaalsemat lähenemist kasutades. Koostöö eripedagoogiga hõlmab üksikjuhtumite analüüsi ning vastavalt selgunud tulemustele kavandan edasist õpiprotsessi, hindamist ja muud tagasisidestamist.

3.4 Õpimotivatsiooni toetamine

Ennastjuhtiva õppija kujundamist toetan erinevatel viisidel. Peamiseks ettepanekuks õpilastele on endale eesmärkide seadmine ning nendest kinni pidamine. Näiteks soovitan õpilastele koju minnes esimesena teha ära kodused ülesanded ning siis tegeleda muude asjadega. Samuti soovitan aja planeerimist päeva kaupa ning pikemaajaliselt. See aitab õpilastel vältida tööde kuhjumist tähtaja lähenedes.

Õpimotivatsiooni toetamine toimub iga õpilase puhul eraldi. Mõne minu õpilase jaoks on tähtis, et tal oleksid kõik asjad hästi tehtud ning tulemused üle keskmise head. Selleks käib ta konsultatsioonis, küsib küsimusi ja on ise aktiivne. Ma kindlasti julgustan selliseid õpilasi. Samuti julgustan tugevamaid õpilasi märku andma, kui neil on ülesanded tehtud, teema selge või nad tahaksid midagi keerulisemat proovida. Selliste õpilaste puhul on motivaatoriks ja eduelamuseks näiteks erinevatel aineolümpiaadidel osalemine.

Nõrgemate õpilaste puhul on motivaatoriks tihti juba asjaolu, et nad saavad töö eesti positiivse hinde. Selleks pean õpilasega nii plaju kontakti saavutama, et ta tuleks konsultatsiooni ning saaksin temaga individuaalselt töötada. Mõne õpilase puhul piisab vaid palvest konsultatsiooni tulla ning asjad üle vaadata ja rohkem polegi vaja.

3.5 Digitehnoloogia mõtestatud kasutamise toetamine

Digitehnoloogia kasutamine õppeprotsessis on oluline. Suunan õpilasi infot otsima erinevatest allikatest, seda kontrollima ja fakte kinnitama. Samuti pean tähtsaks leitud info põhjal oma sõnadega kokkuvõtte tegemist, ümber sõnastamist, allikatele viitamist. Ettekannete puhul saavad õpilased näidata oma digitaalseid oskusi erinevate lahenduste näol. Suhtlemisel pean oluliseks õpilastele õpetada erinevates olukordades sobiva keele kasutamist, viisakat pöördumist, õigekirja kasutamist ja sobiva suhtluskanali valimist.

3.6 Tagasisidestamine ja arengut toetav hindamine

Hindamisel arvestan õpilase eripäradega ning vajadusel diferentseerin hindamisprotsessi vastavalt õpilasele. Samuti hindan õpilast diferentseeritult, kui tal on minu ainetes individuaalne õppekava või tegemist on õpilasega, kellel on avatud individuaalne arengukaart, kuna antud aine omandamine tavatasemel on tema jaoks keeruline.

Lisaks kooli hindamisjuhendile kasutan erinevaid hindamiskriteeriumeid ülesannete puhul, kus õpilased peavad ise ettekandeid tegema. Sel juhul annan neile ette erinevad tingimused, mis peavad valmis ettekandes kindlasti täidetud olema ning selle põhjal kujuneb nende töö koondhinne. Samuti olen kasutanud varianti, kus õpilane esitab oma töö ning klass annab sellele hinndngu koos kommentaaridega, mis oli hästi, mida oleks võinud teisiti või paremini teha, ning annab kollektiivse hinde. Seda hinnet olen koondinde panekul arvestanud. Samuti olen lasknud väikestel gruppidel lugeda ja tagasisidestada üksteise kirjandeid ning palunud lisada kommentaarid töö sisu ja vormistuse kohta. Lõpuks peab grupp ühisele otsusele jõudma, mis hinnet iga töö vääriks ning hinde valikut põhjendama. Seda hinnet olen samuti arvestanud töö koondhinde panekul.

Õppijate enesehindamisoskused tulevad minu kogemuste põhjal õpetajalt või kaaslastelt saadava tagasiside põhjal. Õpilastele on väga oluline oma kaaslaste arvamus, seega lasen igas klassis vähemalt paar korda õppeaasta jooksul klassil tagasisidestada üksteise töid enamasti suuliselt, 8.-9. klassis ka kirjalikult. Selles protsessis on tähtis aga tingimus, et iga hinnang peab sisaldama midagi positiivset ning negatiivse asemel esitavad õpilased ettepanekud, mida ja kuidas oleks saanud tööd paremini teha. Olen märganud, et sellisel tagasisidestamisel on õpilastele palju suurem mõju kui lihtsalt suvaline number lehe servas, kuid sellise protsessi juures on tähtis roll minul õpetajana klassi kommentaaride kontrollimisel ja suunamisel.